Täna lõikasime...

ja lõikasime...

ja käisime paraadil. Põhimõtteliselt on Uaz

nüüd juppideks ja ootab keretöid.

Reede, üheksateistkümnes

Teen lühidalt. Täna kell 13 helistasin Raidule. Tuli teine just Pärnust ja oli suhteliselt skeptiline kõige suhtes. Kell 14 helistas aga mulle tagasi ja ütles et poole nelja paiku saab võtmed ning võime minna. Tööd tegimegi napid 2 tundi, selle aja sees jõudsime juua õlut ja muljetada. Lisaks avastasin ka, et Rait tegi eelmisel korral praaki ning kere ja raami hoiavad koos veel täpselt 4 polti, kaks tagumises otsas ja kaks ees, mootori kõrval. Tagumised vabastasin pikema jututa ketaslõikuri abil, esimesi täna veel pooleks keerata ei viitsinud. Tööd tuleb hoida! Üks asi näris mind veel: nimelt aeglusti kangil pidi olema siiski kolm asendit, mitte kaks ja selle ühe vedava asendi me ka leidsime. Tõstukiga oli meil vaja vaid 2 meetrit tõmmata (rohkem poleks saanudki, pael katkes) ja 2.3 liitrine R4 tegi häält, mida juba viimased 7 aastat polnud keegi kuulnud. Mahe, täidlane ja samas ka äkiline, umbes nagu 1986. aasta Liviko piiritusvein Kosmos. Tagurdasime kaks meetrit, seejärel kütus lõppes (käivitub ka starterist - järele proovitud). Ehk siis: elektri ühendamine, käivitamine - 45 minutit, poltide otsimine, lõikamine ja tõstukiga tõstmine - 45 minutit, õlle joomine ja muidu passimine - 30 minutit. Ilmselt viimase kahe nädala edukaim päev.

Vaikne pühapäev

Täna ärkasime jälle enne kukke ja koitu, eesmärgiks töödega kärmelt peale hakata. Alustuseks lükkasime sõiduki kanali peale, et eemaldada kere ja raami ühendavad poldid. Sellega sai Rait ka edukalt hakkama, kuid vastupidiselt ootustele jäi rooste poolt puretud kuut ikkagi kindlalt raamile. Ilmselt olime tõstukiga autot tõstes tema vastu liiga hellad - on ju teada, et venelasele mõjub ainult korralik kolakas. Järgmisel korral tuleb sillad kettidega maa külge aheldada, eks siis näeme, kumb kangem on. Lisaks kolmele poldile, mis Rait toore jõuga murdis, eemaldasime ka esiakende klaasid koos lukustusmehhanismide ja käepidemetega. See, mis eile lausa ületamatuna näis, ei olnudki täna väga keeruline. Kõige suurem katsumus oli aga hoopis uste demonteerimine. Nimelt olid uksi hoidvad poldid nii tugevalt oksüdeerunud, et õnnestuski jagu saada ainult esiustest. On ka võimalik, et ülejäänud kolm ust jäävad kere külge, sest põhimõtteliselt need ei sega ja poltide väljapuurimine on hulga vaevarikkam. Seejärel, üliteravalt diskuteerides, jõudsime mõtteni, et võib-olla seisneb käivitamise probleem hoopis starteris, sest vändaga mootorit ringi ajada kuigi raske ei ole, aga tõstuki aku pealt käib see starterile silmnähtavalt üle jõu. Tervitan siinkohal Raidu vanaisa, kes ZAZi kõrvalt leitud vändale ligi meetri pikkuse jupi vahele keevitab, et see meie UAZi jaoks kasutada sünniks. Hetkeseis ongi siis selline, et kõik klaasid, tuled ja polstrid-nipsasjad, mida eile ei jõudnud, on eemaldatud, jäänud on veel käigu- ja neliveo/aeglusti kangide vabastamine kere küljest ja saabki toore jõuga lahutada kere raamist. Loodame, et jätkub kannatust ja ka raha, sest tänasel päeval tundub küll, et üks südi keevitaja võib teenida siit terve kuu palga. Õnneks on oskustöölised Eestis tugevasti alatasustatud ;)

2. nädal - 1. tööpäev

Täna oli esimene tööpäev auto juures. Eelmisel nädalavahetusel sai auto ära toodud, sellest teeme eraldi kande ja pildimaterjali. Tänase tööpäeva juurde.

Töölisi oli täna kolm - Hannes, Karl ja Karli sõber Rait. Alustasime kella 11.30 ajal ja lõpetasime 16.30. Ilm oli ilus, päike paistis ja ei olnud väga palav. Tänase päeva eesmärk oli saada kõik tuled ja klaasid, maha ning mootor käivitatud. Ajast ette jõudes, eesmärgid jäid saavutamata, kuid tööd sai kõvasti tehtud. Päeva iseloomustas veidike loid olek, kuna eelmisel päeval sai alles kella 4.30 ajal magama.

Tööpäev algas auto garaažist välja toomisega. Viskasime välja istmed ja prahi. Lisaks tegime laokil vidinatest puhtaks. Seejärel Karl ja Rait proovisid mootorit käima saada. Ühendasime tõstuki aku ja proovisime otse karburaatorisse bensiini valada ning käivitada. Ei õnnestunud pika pusimise peale.






Tõstsime auto tõstukiga üles, et vaadata, kas äkki ikka saame käima lükata. Kahjuks ei läinud käigud sisse. Uurisime nii sidurit kui käigukasti, kuid eriti targemaks ei saanud. Saime ka varuratta ja mõningad kerepoldid lahti.

Teise ülesandena võtsime ette aknad. Alustasime esiklaasist, mis oli lihtne. Esiuste klaase ei õnnestunud maha saada, kuid ülejäänud klaasid said eemaldatud. Eks ta üks peavalu oli ning avastasime, et peame ühe aknaraami ja mitmed tihendid ära vahetama.

Tuledest saime eemaldatud esituled, esisuunatuled, sisemise laetule ja vilkurid.











Selleks, et vilkureid kätte saada, pidime kabiinis lae- ja küljepolstri eemaldama. See oli ikka suht piin, kuna akutrelliga lae all roostes kruve eemalda, oli vägagi kurnav. Lisaks võtsime maha kabiini ja olmeruumi vahelise poole vaheseinast ning olmeruumis kõik istmed ja kanderaami kinnitused.

Kokkuvõttes saime palju tehud, kuid kõike eesmärke ei saanud täita. Homme jälle, eesmärgiks kogu polster maha, tuled, klassid, nupud kabiinis.

Kojutulek

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõik sai alguse selle aasta Surfilaagrist. Meie muusikasõpradel oli kaasa võetud UAZi buss, millest oli ehitatud liikuv saun. Šikk! Igatahes käis pikk arutelu, kust saaks endale sellise. See päev koitis, kui käisime Tuudi jõel puhkamas. Sõitsime ühest talust mööda, kus, oh imet, seisis UAZ kiirabi. Rääkisime talu peremehega läbi ning ta oligi nõus müüma nn vanaraua hinna eest.

Eelmise nädalavahetusel ehk 6. augusti päeval võtsime suure treileri suki-suki sleppi ja läksime Kirikukülla autole järele. Auto punnis alguses vastu, pidime temakese traktoriga põllu pealt välja tooma. Temake kohe ei tahtnud ära tulla.

Järele mõeldes, oleks ju võinud  rehvid täis pumbata, aga arvasime, et need ei pea. Eksisime. Rehvid toimivad siiamaani. Igatahes jõudsid ka endine ja praegune omanik teha kerge pildistamise.

Kui auto oli treileri peal, hakkas sõit tagasi Haapsallu. Uurivad pilke, soosivaid käeviibutusi, pildistasimi saime  päris hulganisti. Siinkohal tänud ka autojuht Arsenile, kes aitas meil auto ära tuua.

Algselt oli meil plaanis jätta auto Haapsallu, kuid teel olles otsustasime, et helistame ikka Karli sõber Raitile, kelle tuttava juurde pidime saama järgmisel nädalal garaaži. Lõppkokkuvõttes saime ikka Taebla lähedale garaaži viidud. Kuna oli kiire treileri tagastamisega, siis pumpasime rehvid täis ning pidime kutsuma abiväge Saabi näol, et saaksime auto treileri pealt maha. Saab sai kõvasti vatti, kuid maha me saime. Auto. Maha. Proovisime autot käivitada, kuid tulult. Küll oli meil rõõmu, et mõned tuled ja vilkurid põlesid.

Päev läks korda ja oleme nüüd Karliga UAZi omanikud. Palju õnne meile, et saame nüüd palju tööd ja vaeva näha. Arvan, et see on seda väärt. Kindlasti saavad paljud meie sõbrad näpud õliseks :)